E-äri dilemma: võõra rahaga või omal käel?

Rain Rannu, Mobi asutaja ja partner
http://www.rainrannu.com, http://blog.mobi.ee

Kui vaadata Eestis ja mujal viimastel aastatel käivitatud tehnoloogiaettevõtteid ja internetiärisid, siis torkab silma laias laastus kahesugune lähenemine. Ühed järgivad traditsioonilisi teooriast tuntud tehnoloogiaettevõtte käivitamise põhimõtteid, teised aga mitte.

Esimesed alustavad põhjaliku äriplaaniga, investeerivad miljoneid, võtavad tööle head inimesed, pühendavad pool kuni paar aastat arendustööle ja siis käivitavad suure kisa ja käraga.

Teised aga hakkavad üksinda või mitmekesi omal käel ilma eriliste investeeringuteta kooli või töö kõrvalt nikerdama, saavad mõne kuuga miskit valmis, käivitavad ilma suurema lärmita ning siis vaatavad kuidas minema hakkab.

Esimestele mõeldes tulevad pähe Delfi ja Everyday, teistele Rate. Esimene on osta.ee, teine on kava.ee või ilm.ee. Esimene on bookinghouse.net, teine kiire.ee. Esimene on Jippii, teine on Mobi. Esimene on juhtivate ajalehtede internetiväljaanded nagu postimees.ee või epl.ee, teine on näiteks blog.tr.ee.

Meil on väikeste vahenditega ellu viidud edulugusid (Rate.ee) kui ka suurte investeeringutega läbikukkumisi (Mega.ee, Jippii). Tundub, et tavamõistusele vastukäivalt ei tähenda IT-ettevõtte puhul suuremad investeeringud tingimata paremaid tulemusi.

See on hea uudis omal käel alustajatele.

Riskikapitalituru puudulikkus

Aga miks üldse omal käel alustatakse? Miks ikkagi mitte kohe kaasata riskikapitali või muud täiendavat investeeringut? Väline finantseering aitaks riske maandada, kindlustaks sissetuleku ka käivitamisfaasis ning lubaks asutajatel asju võtta pingevabamalt.

Jättes kõrvale hästi kõlavad põhjendused nagu “ma ei taha oma osalusest loobuda” peitub enamike jaoks põhjus alustavale IT-ettevõttele sobivate finantsvahendite kättesaadavuses – või õigemini kättesaamatuses.

Vaadates suurte investeeringute ning põhjaliku äriplaaniga alustanud Eesti IT-ettevõtteid, on näha, et nende taga on enamasti juba tegutsevad ettevõtted või eduka ettevõtte loomisega (miks mitte ka tasuval palgatööl) end tõestanud inimesed. Neil on alustamiseks vaja minevast kapitalist suur osa endal olemas ning puudub vajadus juurde küsida. “Põlve otsas” alustajate seas on enamasti noored, end veel tõestamata ettevõtjad: need, kel omal kapitali pole.

Sellel, miks need, kel endal raha pole omal käel alustavad on lihtne põhjus – käesoleva aasta talvel Connect Estonia MTÜ poolt kümnekonnale Eesti riskikapitalistile ja investeerimispankurile saadetud küsimuste tulemusena selgus, et Eestis riskikapitali huvi alustava IT-ettevõtluse vastu peaaegu puudub. Eesti riskikapitalistid otsivad juba end tõestanud, madalama riskiga projekte ja mitte kõrge riskiga alles alustavaid ja ilma selge tulevikuta internetiärisid.

Samuti on Eestis vähe “äriingleid”: heal järjel eraisikuid, kes toetavad alustavat ettevõtjat isiklikule usule tuginedes. Väheseid olemasolevaid “äriingleid” on raske üles leida, sest erinevalt mitmetest arenenud riikidest puuduvad Eestis organiseeritud võrgustikud, mis noori alustavaid ettevõtjaid potentsiaalsete rahastajatega kokku viiksid.

Kui alustavale IKT-projektile Eestist finantseerimist otsida, siis on suur tõenäosus jäädagi otsima.

Riigi meetmed alustavale IT-ettevõttele sobimatud

Ka riigi toetusmeetmete kättesaadavus pole alustava IT-ettevõtja jaoks rõõmustav. EASi stardiabi programmist viimase 4 aasta jooksul toetust saanud sadade firmade hulgas on vaid paar IT-ettevõtet – hoolimata sellest, et info ja kommunikatsioonitehnoloogiad on üks riigi poolt arengukavas välja toodud kolmest prioriteetsest tehnoloogiavaldkonnast.

Miks on rahastatud projekte nii vähe? Kas alustavad IT-ettevõtted ei küsi või ei vääri toetust? Ei – põhjus on hoopis muus.

Nimelt ei võimalda IT-firmadel toetust saada ära programmi nõuded, mille kohaselt saab toetust taodelda küll masinate ja seadmete ostmiseks ning tootmishoonete renoveerimiseks, aga mitte inimeste palkamiseks ja teisteks tegevusteks, mida alustaval internetiettevõttel tarvis on. Sellised nõuded on püsinud muutumatuna 4-5 aastat ja on asjaosaliste arvates aegunud, ometi pole neid õnnestunud seni muuta.

2005. aasta kohta avanev pilt on mõtlemapanev – EASi stardiabi programmist toetust saanud 154 ettevõtte seas on autoremonditöökodasid, autopesulaid, pagaritöökodasid, kiirtoidukohti ja plekkseppi, aga ei ole mitte ühtegi IT-ettevõtet. Tundub, et erasektori tühimikku alustava tehnoloogiaettevõtte rahastamisel riik ei täida.

Alustada omal käel?

Traditsioonilistes äriharudes ilmselt lugu sellega lõppeb – kui pole raha, siis pole äri. Infotehnoloogia aga, nagu loo alguses toodud näited ka kinnitavad, on valdkond, kus vähene raha pole tingimata takistus. Need, kes IT- alal tegutsevad, teavad, et toimiva internetifirma loomiseks ei ole tingimata vaja teab kui palju kapitali – alustada saab ka tagasihoidlikumalt.

Hea näide väheste vahenditega alustanust on kuulutusteportaal Kiire.ee. Eelmise aasta detsembris tuli portaali asutajal idee, millest vormus valmis teenus 4 kuuga, muu töö kõrvalt, 1-2 osalise koormusega programmeerija toel ning usun, et vähem kui mõnekümnetuhande krooniga.

Mobisse, mille 5 aastat tagasi koos teiste tudengitega asutasime, pani igaüks sisse 8000 õppelaenust saadud krooni, millest piisas, et firma käima saada. Vähene stardikapital konkurentidega võrreldes ei ole meil takistanud saamaks käibelt võrdseks, kusjuures kasumlikumalt, sest polnud raha, mida riskantsel turul iga hinna eest käibe kasvatamise nimel tuulde lasta.

On selge, et väheste vahenditega alustades on vähem kaotada.

Vähesed vaidlevad vastu, et IT on seotud suuremate riskidega kui mõni traditsioonilisem tegevusala, ning läbi võivad kukkuda ka kogenud ettevõtjad. Ettevõtja, kes investeerib 10 miljonit krooni ja teeb internetifirma, mille ainsad maksvad kasutajad on hoolikast äriplaneerimisest ja kõrgetasemelisest elluviimisest hoolimata vaid arendaja ja kaks tema sõpra, siis on tegija tuulde lasknud 10 miljonit enda (ja/või investorite) raha. Vaevalt, et ta enam sel alal uuesti proovib.

Üliõpilane või töötaja, kes investeerib kaks kuud oma õhtust ja nädalavahetuse aega, leiab sõbra või paar, kes on nõus sama tegema ning teeb firma, mille teenuseid kasutab 3 inimest, siis on ta küll juskui kaotanud kuu oma ajast, aga samas rikkam kogemuse võrra, mida ei anna ükski ärikool. See on väärt proovimist.

Kuidas alustada? Kas äriplaanist nagu äriõpikud ja õppejõud soovitavad? Jah – kui eesmärgiks on täiendava finantseeringu kaasamine. Ei – kui eesmärgiks on idee ellu viimine. Edukaid omal käel alustajaid iseloomustab ka see, et äriplaani kirjutamisest tähtsamaks peetakse kohest tegutsemist – sageli leitakse edu toov ärimudel alles töö käigus.

Kuigi traditsiooniline tehnoloogiaettevõtte loomise teooria ütleb, et alusta planeerimisest, siis kaasa finantseering ja alles siis vii idee ellu, tundub, et internetiäride puhul on nii Eestis kui mujal üha rohkem ettevõtjaid, kes teevad risti vastupidi. Reaalsus ei kinnita, et see lähenemine oleks halvem.