Rain Rannu, ettevõtja, Mobi turundusjuht
http://rainrannu.blogspot.com, http://www.mobi.ee
Maailmas on Seth Godin sama silmajääv kuju nagu Eestis on Linnar Viik, Olav Osolin või Peep Vain – mees, kellel on lennukad ideed, isiklik kogemus nende ellu viimisel, tugev reputatsioon ja vähe juukseid. Purple Cow on Godini mõjukaim raamat.
Turundajad ütlevad, et pool turunduseelarvest on raistatud – aga kunagi ei tea ette, kumb pool. Seth Godin ei ole sellega nõus. Ta väidab, et üsna varsti on kogu turunduseelarve raisatud, kui see paigutada reklaami – eriti ülikallisse telereklaami või üleriigilise levikuga ajalehtede esiküljele. Miks? Sest inimesed on õppinud reklaami umbusaldama, vältima, ignoreerima.
Mida teha? Godin pakub järgmist: miks mitte tavaliste, keskpäraste toodete massimeedias reklaamimise asemel suunata enamus reklaamirahast tootearendusse. Et luua uusi, erilisi tooteid, mis reklaami ei vaja ja end ise müüvad: lillasid lehmi, mis must-valgete vahelt kergesti välja paistavad.
Tuntud näide sellisest tootest, mis reklaami ei vaja, on Skype-i internetitelefon. Skype jõudis kolme aasta jooksul end kordagi reklaamimata 200 miljoni kliendini ja kasutajate arv kasvab kümnete tuhandete võrra päevas. Miks? Sest Skype on lilla lehm, erakordne toode, mida pole vaja müüa, ta müüb end ise.
Loomulikult ei saa igast firmast teha uut Skype-i. Kas siis lillaks lehmaks olemise privileeg on reserveeritud vaid uutele, IT-sektori, ülemaailmse leviku ja riskikapitali toega finantseeritud toodetele ja teenustele?
Õnneks mitte – sest kui oleks, poleks enamikul meist Godini raamatut vaja. Godin aga näitab raamatu napi sajakaheksakümne lehekülje jooksul, et märkimisväärseid tooteid on igal pool, tuues näiteid erilistest autofirmadest, lennufirmadest, kohvikutest, telekanalitest, hotellidest, mööblitootjatest, riigiasutusest, pagaritöökodadest, keemiafirmadest ja isegi ülemaailmse kiirtoiduketi filiaalist.
Mulle meeldib Kadarbiku smuuti – mitte sellepärast, et ta on hea maitsega (mida ta on) vaid seepärast, et ta end kordagi teles reklaamimata on suutnud kaupluselettidel selgelt nähtavale kohale saada ja eristuda. Mulle meeldivad Pärnus tehtud pehmed helkurid – need hakkavad kohe teiste seast silma. Mõlemad on erilised tooted, mille inimesed reklaamimatagi üles leiavad.
Enamik Eestis lansseeritavatest uutest toodetest on aga tavalised ja igavad. Miks meil tehakse nii vähe tõeliselt märkimisväärseid ja rääkimisväärseid asju?
Rain Rannu, ettevõtja, Mobi turundusjuht
http://rainrannu.blogspot.com, http://www.mobi.ee
Maailmas on Seth Godin sama silmajääv kuju nagu Eestis on Linnar Viik, Olav Osolin või Peep Vain – mees, kellel on lennukad ideed, isiklik kogemus nende ellu viimisel, tugev reputatsioon ja vähe juukseid. Purple Cow on Godini mõjukaim raamat.
Turundajad ütlevad, et pool turunduseelarvest on raistatud – aga kunagi ei tea ette, kumb pool. Seth Godin ei ole sellega nõus. Ta väidab, et üsna varsti on kogu turunduseelarve raisatud, kui see paigutada reklaami – eriti ülikallisse telereklaami või üleriigilise levikuga ajalehtede esiküljele. Miks? Sest inimesed on õppinud reklaami umbusaldama, vältima, ignoreerima.
Mida teha? Godin pakub järgmist: miks mitte tavaliste, keskpäraste toodete massimeedias reklaamimise asemel suunata enamus reklaamirahast tootearendusse. Et luua uusi, erilisi tooteid, mis reklaami ei vaja ja end ise müüvad: lillasid lehmi, mis must-valgete vahelt kergesti välja paistavad.
Tuntud näide sellisest tootest, mis reklaami ei vaja, on Skype-i internetitelefon. Skype jõudis kolme aasta jooksul end kordagi reklaamimata 200 miljoni kliendini ja kasutajate arv kasvab kümnete tuhandete võrra päevas. Miks? Sest Skype on lilla lehm, erakordne toode, mida pole vaja müüa, ta müüb end ise.
Loomulikult ei saa igast firmast teha uut Skype-i. Kas siis lillaks lehmaks olemise privileeg on reserveeritud vaid uutele, IT-sektori, ülemaailmse leviku ja riskikapitali toega finantseeritud toodetele ja teenustele?
Õnneks mitte – sest kui oleks, poleks enamikul meist Godini raamatut vaja. Godin aga näitab raamatu napi sajakaheksakümne lehekülje jooksul, et märkimisväärseid tooteid on igal pool, tuues näiteid erilistest autofirmadest, lennufirmadest, kohvikutest, telekanalitest, hotellidest, mööblitootjatest, riigiasutusest, pagaritöökodadest, keemiafirmadest ja isegi ülemaailmse kiirtoiduketi filiaalist.
Mulle meeldib Kadarbiku smuuti – mitte sellepärast, et ta on hea maitsega (mida ta on) vaid seepärast, et ta end kordagi teles reklaamimata on suutnud kaupluselettidel selgelt nähtavale kohale saada ja eristuda. Mulle meeldivad Pärnus tehtud pehmed helkurid – need hakkavad kohe teiste seast silma. Mõlemad on erilised tooted, mille inimesed reklaamimatagi üles leiavad.
Enamik Eestis lansseeritavatest uutest toodetest on aga tavalised ja igavad. Miks meil tehakse nii vähe tõeliselt märkimisväärseid ja rääkimisväärseid asju?